Mõtlesin tükk aega, kas ikka postitan siia oma kirjatükid võistlustest kuna omajagu aega juba möödas. Võistlusperioodil kuidagi ei suutnud seda aega võtta, et blogisse kirjutada. Lihtsam oli teid jooksvalt Instagrami vahendusel tegemistega kursis hoida. Olen aga saanud palju uut pildimaterjali, millega võiks postitusi illustreerida ja tegelikult on endalgi vahepeal hea tagantjärgi lugeda, vaadata ja meenutada. Seega eelkõige iseenda jaoks teen siia iga võistluse kohta eraldi postituse ja lõpuks ka üldise kokkuvõtte dieedist.

Selle aasta esimene peak week

Eesti Meistrivõistlused kulturismis ja fitnessis toimusid sellel aastal pühapäeval, 10. oktoobril, Salme kultuurikeskuses. Neljas oktoober algas siis minu selle hooaja esimene võistluseelne nädal, mida nimetatakse ka peak week’ks. Mida see tähendab? Kergemad trennid, vähem kardiot, rohkelt erinevaid iluprotseduure, vaimne ettevalmistus. Võistlusteks peab korralikult naha ette valmistama, et grimm jääks võimalikult veatu. Tegelikult tuleks juba üsna varakult hakata regulaarselt nahka koorima ja niisutama. Koorimiseks kasutasin enamjaolt lihtsalt koorimiskinnast ning kehahooldusena olen juba pikemat aega kasutanud DermOrganic tooteid, mis tõesti toimivad. Enne võistlusi tuleb eemaldada kogu keha karvad. Mina käisin seekord suhkrudepilatsioonis – brasiilia, jalad, käed ja kaenlaalused – lisaks karvaeemaldusele saavad ka need piirkonnad kenasti kooritud. Lisaks oli mul sellel nädalal juuksur, küünte hooldus, pediküür ja kulmude-ripsmete hooldus. Valisin küünte jaoks ikka sellise disaini, millega läks kolm tundi aega ja kujutate vist ette, et polnud just kõige meeldivam oma tühja kõhu ja energiadefitsiidiga nii pikalt ühe koha peal istuda. Mul oli lõpuks ikka nii paha olla, aga ma ei osanud arvata ka, et see disain nii keeruline on. Minu vaene küünetehnik. Aga nüüd me ainult naerame selle päeva üle. Järgmine kord olen igal juhul targem. Muidugi minu armas küünetehnik viis mind veel autoga koju ka, sest olin ta viimane klient ja ta ei julenud mind üksinda tänavale lasta. Tore on küll lasta end ilusaks teha, aga miks see peab nii palju aega võtma?

Selle nädala toit oli iga päev sama – kaks korda puder, kaks korda tatar köögiviljade ja kanaga. Toidulaud võimalikult lihtne ja kehale tuttav. Ei mingeid üllatusi. Samuti vähendasin nullkalori jookide tarbimist. Kaloraaž endiselt sama – 1850kcal. Ainuke päev, mil tegime toitumises muudatuse, oli päev enne võistluspäeva. Treener kirjutas ette, mina järgisin ettekirjutisi ja selgus, et minu kehale see toimis väga hästi. Keha reageeris – väljutas vedelikku, pilt muutus järjest kuivemaks, lihas säilitas kenasti oma ümara vormi, kõht oli mõnusalt lame ja pärast igat toidukorda oli tunne, et muutub järjest lamedamaks. Mis me siis tegime? Kaloraaž jäi sinna 1900kcal kanti, aga makrode vahekord oli hoopis teine – valku 100g, rasva 30g, 300g süsivesikuid (tavapäraselt siis valk 160g, rasv 45g, süsivesik 200g). Toiduained jäid samaks, mis terve ülejäänud nädal olnud – munavalge, kaerahelbed, veidi marju või viigimarjad, suvikõrvits ja paprika, tatar, kanafilee, või. Toidupoes oli eriti lihtne käia ja toidukorv oli ka palju soodsam kui muidu. Olen oma keha õppinud tundma ja tean, mis seedub ja samal ajal täidab kõhtu kõige paremini. Näiteks riis ei sobi minu kehale nii hästi kui tatar – tatar annab mulle kuidagi palju kauem kestva täiskõhutunde.

Kauaoodatud võistluspäev

Läksin Tallinnasse kohale juba eelmise päeva õhtul, et saaksin pikema une teha. Võistluspäeva hommikul vaatas peeglist vastu meeldivalt kuiv pilt. Ma teadsin, et olen valmis – vorm ja vaim, mõlemad. Pole kunagi varem nii valmis end tundnud. Hommikul käisin kohe registreerimas ja siis tulin tagasi ööbimispaika, et endale üks korralik ports magusat putru teha ja rahulikult seda koos kohviga nautida. Lava taha keetsin endale kaasa lihtsalt 100g kuivainest tatart, sest minule riisigaletid kuidagi ei sobi. Kella 12ks läksin Salme kultuurikeskusesse tagasi, sest aeg oli end lasta ilusaks teha. Algselt pidi meiega Tartust kaasa tulema Kerstin Koort, kuid ta jäi kahjuks haigeks (seetõttu jäi ka mu meigikoolitus ära) ja Kerstin otsis meile uue meigiartisti – Merili Pikk. Nii palju stressivabam on võistluspäeval olla, kui ei pea ise meigi ja soengu pärast muretsema. Igaks juhuks tahan siiski Kerstini juures meigikoolitusel ka ära käia, et oleksid mingid oskused olemas, kui siiski on vaja see endale ise ära teha. Hetkel aga olen oma oskustes väga ebakindel ja arvan et isegi pärast meigikoolitust ma siiski eelistan end usaldada professionaalide kätte. Sain lihtsalt sellel aastal aru, kui palju annab kogu lavavälimusele juurde professionaalne makeup ja soeng ning seda ei tasuks alahinnata. Lisaks nagu juba mainisin siis mida vähem pead võistluspäeval ise tegema, seda paremini saad end võistlusteks häälestada, stressi maandada, end vaimselt ette valmistada. Muidugi selleks pead oma meigiartisti usaldama. Minul sellega probleemi polnud, sest olen sirvinud tema varasemaid töid ja nägin kui kauniks ta oli teinud tüdrukud, kes olid enne mind tema meigitoolis.

Never underestimate the power of makeup

Mina jäin 110% oma meigi ja soenguga rahule. Kogu look oli nii minulik ja see andis enesekindlusele ikka kõvasti juurde. Me olime oma Tartu inimestega kõik ühes garderoobis ja kuidagi nii mõnus vibe oli. Nalja sai, kõik olid sõbralikud ja aitasid üksteist, hoidsime kokku. Kui ma varasemalt olen ikka vaadanud, mida teised teevad ja mõelnud enda konkurentide peale, siis päris ausalt võin öelda, et seekord suutsin ma olla maksimaalselt oma mullis. Tegin oma asja, keskendusin iseendale, usaldasin iseennast ja oma sisetunnet. Ma lihtsalt tundsin, et olen nii valmis. Tundsin end enesekindlana ja ootasin elevusega, millal saan lavale astuda – ma teadsin, et sellel aastal saan laval näidata oma seni parimat vormi. Ja see ongi minu jaoks selle ala juures kõige tähtsam – mitte olla parem teistest, vaid olla iseenda parim versioon ja näidata arengut! Vahepeal saime ka numbrid kätte – seekord number 83. Aeg läks tegelikult üsna ruttu ja varsti oligi aeg minna grimmi.

Grimmi võtsin samuti teenusena kuid selle grimmiga oli seekord küll igavene jama. Kohapeal tehti Jan Tana grimm, mis mulle on tavaliselt ikka sobinud ja vaid korra on mul sellega probleeme olnud – ühel aastal Riia võistlustel, kui grimmisime Marisega end ise. Hakkasin juba ka ise veidi muretsema, sest väga paljudel oli grimm kehv – ei püsinud nahal, läks tumedaks või lausa roheliseks. Väga paljud käisid mitmeid kordi grimmi korrigeerimas ja osad isegi pesid grimmi maha, et siis uus peale lasta panna – korralik stress. Õnneks sain oma grimmiaja hilisemaks muuta ja väga pikalt selle grimmiga enne lava ei pidanud ootama. Grimmimisega läks meeletult kaua aega, sest kuidagi väga kaua pidi laskma kuivada ja see pole just kõige meeldivam tegevus – täiesti paljalt, käed laiali, jalad harkis puhurite ees seista. Ma pakun umbes, et olin seal kokku mingi tunnike kui mitte rohkem. Kui grimm oli kuiv, siis panin hommikumantli selga ja läksin jälle puhkama ja oma aega ootama. Kui grimm tundus juba täitsa kuiv, julgesin bikiinid selga panna ja nägin peeglist esimest korda kogu paketti ja ma olin nagu WOOOOW!!!! Päriselt enda üle nii uhke.

Oligi aeg minna lava taha vaikselt ette valmistuma. Kingad vaja soojaks kõndida, poseerimist harjutada, I-kõndi veel meelde tuletada ja läbi teha. Grimm hakkas ka minul juba tumedamaks muutuma, eriti kaenlaalused. Ja mina olen veel väga väike higistaja. Pabistasin ka? Eks natukene ikka, see käib ju asja juurde ja väike pabin on ma avan et pigem hea. Õli peale, väike pumpamine ja lava taha rivvi. Enne lavale astumist nägin publikust oma ema ja tädi. Tädi on minu suur fänn ja lehvitas mulle. Paar sügavat hingamist ja olingi valmis I-kõnniga lavale minema.

Suu oli kõrvuni, sest ma päriselt nautisin. Kohustuslike pooside ajal tundsin aga, et lihas tahab hakata krampi minema ja maksimaalselt ei julenud pingutada, sest väga piiri peal oli. Õnneks seda vist keegi tähele ei pannud. Lavalolemise aeg tundub alati liiga lühike. Ma tundsin, et mul läks hästi. Ma andsin endast parima ja olin igati rahul ja õnnelik. Sain lava taga tohutult palju komplimente. Armas Agne Kiviselg, kes on minule suureks eeskujuks, tuli minu juurde ja nii siiralt ning armsalt valas mind ilusate sõnadega üle. Lausa pisar tahtis silma tulla.

Minu tehtud tööd ja vaeva on märgatud, minu areng on olnud suur. Mitte ainult füüsiline, aga ka vaimne ja see väljendub lavalises olekus ja enesekindluses. Lisaks kogu lava look oli nii minulik ja kõik sobis kokku.

Poseerimine on samuti teinud suure edasimineku võrreldes eelmise hooajaga. Sellel aastal võtsin palju aega pooside ja kõnni harjutamiseks. Võtsin pea iga päev oma poseerimise videosse, vaatasin ja analüüsisin ja proovisin erinevaid variante, et leida enda jaoks see õige. Minu poseerimist aitasid paremaks muuta Jekaterina Remets-Morozova, Mari Pukk, Jana Teder, Maris Lember, Juan – suurimad tänud teile!!! Siit ka minu soovitus kõigile, kes plaanivad minna võistlema – harjutage IGA PÄEV! Kasvõi kingadeta, kasvõi ainult 10 minutit päevas. Tegelikult soovitan juba arenguhooajal hakata poseerimist õppima ja harjutama. Lavaline liikumine, poseerimine määrab lihtsalt nii palju! Sul võib ju hea vorm olla, aga Sa pead seda oskama ka näidata. Kindlasti see lavaline enesekindlus tuleb aastate ja kogemusega ning mida rohkem Sa saad laval olla, seda julgemaks muutud.

Laval käidud! Nüüd ei pidanud enam pikalt ootama kui kutsuti lavale autasustamiseks. Kui kolmas koht oli ka juba välja hõigatud, siis olin eriti elevuses. Sisimas lootsin kulda ja tundsin, et oleksin olnud ka selle vääriline. Seisin Kadyga kõrvuti, hoidsime teineteise käest kinni ja ootasime. Seekord siiski teine koht, aga siiralt õnnelik ka selle üle! Kady oli samuti suurepärases vormis ja tema poseerimine ja lavaline olek on alati perfect! Hiljem protokollist selgus, et meie vahe oli vaid 1 punkt. Seega polnudki see kuld nii kaugel midagi. Ehk mõni teinekord. Sellegipoolest olen ma alati olnud arvamusel, et igaüks kes lavani jõuab on juba võitnud! See ala lihtsalt on niivõrd subjektiivne. Tuleb õiget suhtumist hoida, nautida kogu protsessi ja mitte alla anda!

Lava taga tegime Siim Kinnase juures ka pilte ja siis otsisin oma ema ja tädi üles, kellega ka paar pilti teha. Nagu alati siis võistluspäev oli tegelikult veninud pikemaks kui algselt arvasime. Kui vahepeal plaanisime ka pundiga välja sööma minna, siis otsustasime lõpus, et lähme igaüks oma teed. Päev oli ju väsitav ja enamustel olid ka lähedased kaasas, kellega koos tähistada. Lava taga võtsin paar ampsu Kuuki küpsisest, mis armas Teevi mulle eelmine õhtu tõi. Tõsiselt head ampsud olid, aga teadsin, et tahan miskit soolast enne kui magusat veel lisaks ampsan.

Kuna oli pühapäev, siis me ei hakanudki mingit toidukohta otsima, kuhu sööma minna. Läksime kõik koos minu sugulase juurde, kus ootas mind ka isa. Tellisin endale Boltiga La Prima Pizzast trühvlipitsa, ostsin poest valge veini, väikese jäätise ja võiski tähistada. Isa jõi minu karikast ikka veini ka. Ema oli muidugi teinud mulle ka oma suurepärast puuviljaleiba, mida ma samuti nautisin. Mu vanemad on alati olnud väga toetavad ning ma nägin, et nad kõik on minu üle uhked. See teadmine teeb seest nii soojaks. Lisaks on ka mul sõbrannade seas ja sotsiaalmeedias nii palju kaasaelajaid ja sain hulganisti südantsoojendavaid sõnumeid. Aitähh kõigile!!!

Väga suured tänud muidugi ka minu treenerile – Siim Savisaar, kelle õiged lähenemised ja strateegiad aitasid mul saavutada selle vormi, mida siin piltide peal näete. Mul pole ausalt nii head võistlusdieeti veel olnud ja sellest kirjutan ka lähemalt, aga eraldi postituses.

Meie Tartu uus klubi – Tartu Kulturismi ja Fitnessi klubi sai üldarvestuses teise koha, mis on väga väga hea!!! Mina kahjuks sellel aastal esindasin veel Myfitnessi, aga järgmisel korral olen kindlasti juba Tartu klubi esindamas. Mul on hea meel, et ka Tartus hakkab vaikselt oma tiim välja kujunema. Siinkohal väike üleskutse – Kõik Tartu inimesed, kes on huvitatud sellest spordialast, siis tulge aga julgelt liituge meie tegemistega.

Kokkuvõttes oli väga emotsiooniderohke ja meeldejääv päev ning väga tore on seda siin meenutada. Õhtu pärast võistlusi möödus ka lõbusalt. Kõht sai head ja paremat täis ning oligi aeg voodisse heita, aga ega und ei tulnud, sest mingi elevus oli ikka sees ja seda elevust jagus veel ka järgnevateks päevadeks. Õnneks oli mul aega puhata küll. Seedisin emotsioone, vastasin kirjadele, vaatasin tagantjärgi otseülekannet võistlustest ja no korraliku kõhutäie sai ikka naerda ka – need Atsi ja Siimu kommentraarid. Üleval jagasin ka videot, soovitan häälega kuulata. Igal juhul nägin ka siis lõpuks ära, kui säravad mu bikiinid päriselt laval on. Olin ka ise hämmingus, et nad nii välguvad. Sain oma bikiinide kohta igal juhul palju komplimente ja mulle endale ka need meeldivad. Minulikud ja eristuvad. Järgmisel päeval tagasi tavapärase toidu peale ja järgmine peak week, sest juba järgmisel nädalavahetusel olid järgmised võistlused – IFBB Nordic Cup Soomes.

Ma loodan, et Sul oli põnev seda kirjatükki siin lugeda. Minul oli igal juhul tore meenutada. Järgmises postituses juba Soome võistlustest.

Ilusat nädalavahetust! 🙂

0 replies

Jäta kommentaar

Want to join the discussion?
Feel free to contribute!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.